Gladiaatorid

Kes nad lõppudeks siiski olid?

Gladiaatorid (ladina keeles gladiatores, ainsuses gladiator) olid Vana-Roomas elukutselised võitlejad, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitlesid üksteisega ja metsloomadega, mõnikord elu ja surma peale. Need võitlused toimusid areenidel paljudes linnades.

Sõna ‘gladiaator’ tuleb sõnast gladius, mis   tähendas ladina keeles lühikest kaheteralist mõõka, mida kasutasid ka leegionärid.

Gladiaatorite relvadeks olid mõõk ja kilp, võrk ning kolmhark.

Gladiaatorite võitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid. Esimesed gladiaatorite võitlused Roomas leidsid aset 264 eKr Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel.Kui algselt peeti Roomas gladiaatorite võitlusi samuti rituaalsete toimingutena, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule suunatud meeliköitvaiks etendusteks. Vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorite etendusi saamaks poliitilist kasumit valijate häälte võitmisel.

Gladiaatorite mängud (munera, ainsuses munus) toimusid amfiteatrites (suurim amfiteater oli Colosseum) ning sisustasid päeva teise poole pärast võitlusi loomadega (venationes) ja avalikke hukkamisi (noxii). Algselt korraldasid neid rikkad üksikisikud, sageli poliitikud, et pälvida publiku poolehoidu. Vaatemängu korraldajat nimetati editor, munerator või dominus ning teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomade jahti, avalikke hukkamisi ja gladiaatorite võitlusi hõlmavate “mängude” (ludi circenses) etendamisel. Tavaliselt oli neil muusikaline saade.

Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast. Kuid see ei olnud kogu tõde.Oli võimatu teha gldiaatoriks meest, kellel puudusid vajalikud füüsilised ja psüühhilised omadused või seda kes ei tahtnud kaasa mängida.Gladiaatorite võitlus oli etendus. Etenduse andjatel oli õigus nõuda proffessionaalide kvaliteeti. Ja see saavutati vabatahtlikega, isegi kui vabatahtlikkus oli tingitud elu hädadest. Statistika selles osas on küll ebakindel aga kui usaldada leitud gladiaatorite võitluste programme, näib et kolmandik gladiaatoritest olid vabad mehed kes sõlmisid lanistaga lepingu ja kaks kolmandikku neist olid orjad ning süüdimõistetud. Gladiaatoreid õpetati välja spetsiaalsetes koolides (ludi gladiatorii). Üks suuremaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest kõige suurema nimi oli Ludus Magnus. See oli Colosseumiga tunneli kaudu ühenduses.

Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi (familia). Gladiaatorite väljaõpetajat või gladiaatorite tiimi mänedžeri nimetati lanista.(sõna lanista pärineb etruskikeelsest sõnast lani – timukas)Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge etendada. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas. Gladiaator võis kuuluda ka rikkale üksikisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid favoriidid.

Gladiaatorid jaotati erinevateks võitlejatüüpideks ehk erialadeks – armatura’deks.Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks.

Tuntuimad armaturad: samniit – soomusrüüga raskegladiaator. Kasutas pikka kilpi, jalgade kaitseks suuri sääreturviseid. Peas oli sulgedega ehitud kiiver. Relvadeks olid tal piik ja mõõk. Hilisemal ajal moderniseeriti seda võitlejatüüpi ja seda asendas uus armatura – nimeks hoplomachus ehk cataphractus (soomusrüüsse riietatu) hoplomachus – oli samniitide nn järeltulija. Nad kandsid samuti sulgedega ehitud kiivrit, suurt nelinurkset kilpi, ühte (mitte kahte) sääreturvist mida kanti vasakul jalal. Tavaliselt võitles Traaklasega – kergegladiaatoriga. Secutor – tähendab ka tagaajajat. Kasutas umbes samasugust varustust kui hoplomachus Tal oli samuti vaid üks sääreturvis.Ta kandis väikest kiivrit ja suurt nelinurkset kilpi ehk scutumitning kasutas lisaks piigile ja mõõgale ka pistoda, millega purustas sobival hetkel tagaaetava vastase, retiaari, võrgu. gallica – gallialased ehk gallused. Need võitlejad olid paljad ja kandsid vaid mõõgarihma. Neil oli pikk habe ja paelaga kinnitatud pikad juuksed. See armatura läks moest ja kadus loovutades oma koha uuele versioonile: armatura mirmillo’le. mirmillo – See gladiaator ei olnud enam päris alasti nagu teme eelkäija gallus.Lisaks mõõgale oli tal väke kilp ja kiiver. Mirmillo seati tavaliselt võitlema retiaariga. retiaar – kergegladiaator, kelle varustuse hulka kuulusid võrk, kolmikhark ja pistoda.Ta võitles peaaegu alasti,ilma kiivrita, kandes vaid niudevööd (subligaculum).Kaitseks oli tal galerius ehk metallplaat mis kaitses tema paremat(või vasakukäelistel vasakut) õlga ja olenevalt mudelist ka kõri, kaela ning külge.Käsivarsi ja käelabasid katsid kindataolised kaitsed – manicad. provocator – sellest küllalt levinud armaturast on vähe teada. Neist gladiaatoritest on teada vaid see et nad kasutasid väikest kilpi nimega parma. veliit – olid varustatud raske odaga (hastaga), millega ründasid vastast kaugelt. traaklased – armatura tharex. Ainus gladiaatorieriala kes kasutasid kahte sääreturvist.Kaitseks oli väike kilp – parma – peas kadis traaklane harjaga kiivrit mille ees oli aukudega visiir, milline kaitses küll pead aga takistas samas vaatevälja.Traaklase mõõk – sica – oli hästi lühike, harilikult kõver ja hambulise teraga. andebata – raske soomusrüüga kaetud gladiaator. Tema kiivris ei olnud aga silmade kõrgusel ühtegi auku ja ta pidi võitlema pimesi andes vastasele lööke huupi. Cupelarius – raskegladiaator kes oli pealaest jalatallani soomustatud. Niikaua kui ta seisis püsti oli ta vastasele praktiliselt võitmatu. Kui aga juhtus kukkuma, siis oli ta võimetu oma raskes varustuses tõusma ja jäi täiesti kaitsetuks.

Kurjategijate puhul eeldati, et nad kas surevad aasta jooksul (ad gladium) või saavad kolme aasta pärast vabaks (ad ludum), kui neil on õnnestunud ellu jääda. Gladiaatorid küll võitlesid ja tihti ka surid pealtvaatajate meelerõõmuks, ent nende käitumist areenil näis piiravat range reeglistik, mis välistas asjatu jõhkruse, vahendab Reuters Muinas-Rooma idapoolsest võimukeskusest Ephesosest leitud 67 gladiaatori maiste jäänuste uuringu tulemust. Austria uurijad kirjutasid ajakirjas Forensic Science International, et vigastuste põhjal otsustades kasutas iga gladiaator mees mehe vastases võitluses vaid ühte kindlat liiki relva ning 2000 aasta tagustele lahinguväljadele omane jõhkrus ning sadism olid täiesti välistatud. Vaatamata sellele, et gladiaatorid kandsid kiivreid, leiti kümnelt kolbalt tömbi raske esemega jäetud löögijälg oimukohas, mis näitab, et tõenäoliselt ei lubatud surmavalt haavatud võitlejatel pikalt piinelda ning nad tapeti lavataguste abiliste poolt kohe pärast kahevõitluse lõppu.Kindlasti oli roomlastel ka soov tagada ausad võitlused ehk, kui ühel gladiaatoril oli parem turvis, kui tema vastasel siis piirati tema nägemisraadiust või kompenseeriti see andes talle näiteks väiksem kilp enesekaitseks vms.Võistluste reeglite täitmist jälgisid kohtunikud ehk nagu tänapäeval poksis, kuid pole kindel, kas nad olid ka võitlustel, kus osalesid orjad.Kohtunikud lõpetasid ka võitlusi, kui lüüa saanud gladiaator tõstis loobumise märgiks ülesse käe, kuid seda võitluse lõpus, kus oli selge, et ta ei võida. Ei olnud nii nagu näiteks Hollywood on tahtnud oma filmidega meile tõestada nagu oleks olnud päris tapmisetendusega, kus 100 meest läheb lahingusse, kuid ainult 1 naaseb eluga.

Gladiaatorite võistlusareenidel olevate pealtvaatajate meeleolu ja olustikku võiks võrrelda tänapäevaste jalgpallivõistlustel olevaga ehk müüdi erinevaid fännidele mõeldud meeneid(näiteks gladiaatoreid kujutavaid kujukesi, mida on arheoloogid avastanud) ning, kus kümned tuhanded fännid oma lemmiku innustuseks möirgasid ning võib arvata, et suuremaid areene täitis vägagi elektriline atmosfäär.

Gladiaatorid, kes saavutasid rohkem võite saavutasid ka samal ajal suurema populaarsuse ja austuse ning just see oli üks innustus, mis paljusid tugevaid mehi vabatahtlikuna gladiaatoriks viis.

Kreeklased suhtusid nendesse veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.

5. sajandil gladiaatorite võitlused kui paganlikud pidustused lõpetati ristiusu mõjul.(Keiser Valentinus 3-s keelas gladiaatorite võitlused aastal 438 maj). Muundununa elavad nad edasi härjavõitluses.