Miks liberalism EI TÖÖTA?

Täiendatud 28. Detsember 2010.

NB! Järgnevas tekstis kirjeldatu tekitab kindlasti paljudes äratundmist, sest kirjeldab üks ühele olukorda tänases Eestis. Äramärkimist väärib aga, et antud teksti juures on eeskujuks enam kui 70-aasta tagusest ajast pärinev kirjatükk. Siis lõppes taaskordne liberalismi periood ning tehti järeldused möödunust.  Head lugemist!

Indiviid

Liberalism soovib oma õpetuse kohaselt tuua üksikisiku vabastamise kõigist seotud elu- ja mõtlemisviisidest. Kuid reaalselt on liberalism haledalt läbikukkunud oma ülessandega, milleks seada kõige võimekamad riigi tippu. Oma võimu kõrghetkel näitavad hoopis need “võimekad” “rahvaesindajad” end kui suurte äriringkondade korrumpeerunud kaasosalisi. Liberalistlikul süsteemil pole õnnestunud oma killustatuse ja pooliklikkuse tõttu kasvatada enese soovitud ideaalinimest. Miks? Bioloogilise seaduse kohaselt ei saa nn “ahelaist vabastatud” isik olla pikalt lahutatud tervikust – millest ta pärineb – ega seetõttu pikalt edukalt eksisteerida.

Inimesed, keda taheti vabastada kobelisusest, kultuurist, riigist on uppunud inimlike nõrkuste – pinnapealsuse, ükskõiksuse, kombetuse, madala kasvatuse, kergemeelsuse – sohu.

Sidemete lõhkumine

Pinnapealsuse ülistamine on leidnud seda suurema kasvupinnase, mida enam kasvanud inimeste nö liiglinnastumine, mida liberaalid tervitavad.  Sellise arengu tulemuseks on olnud vere ja kultuuriliste sidemete nõrgenemine ning katkemine, varem olnud ühtehoidmise kadu jne. Tekkinud on olukord, kus rahvas on suuresti võõrandunud oma riigist ja kultuurist. Riigist ja kultuurist on toimunud võõrandumine ka seepärast, et liberaalriik ei näe endas rolli kodanikkonna arendamisel. Nende kohaselt: mida väiksem roll riigil ühiskonna arengus, seda parem.

Lisaks kõigele, nägi võimule saades uus liberaaleliit ütleks oma äärmuslikku kapitalismi(st riik panustab ise äärmiselt vähe) ellu viies, et on suur võimalus varade ümberjagamiseks ja seeläbi (ajutiseks)riigikassa täiteks, mis kulmineerus suures erastamislaines, kus pea kõik kohalikud suurettevõtted müüdi enamasti välisinvestoritele – suuresti, sest kohalikel polnud lihtsalt raha.

Tänaseks on riigi käes vaid neli suuremat ettevõtet – Tallinna Sadam, Eesti Energia, Eesti Raudtee ja Elering. Enamust neist on samuti tahetud maha müüa, kuid see on takerdunud avaliku vastuseisu tõttu müüri. Eesti Raudtee müüdigi, kuid osteti hiljem kallimalt tagasi.

Ümberjagamise tulemusena jõudsid mitmed olulised ettevõtted välismaiste ja võõretniliste kätte, kes asusid neid oma kasumi huvides ära kasutama. Kasumit korjab ka võimu juures olev kodanlaste kiht, kellest enamus on ka võimuparteide suurrahastajad.

Kokkuvõttes sattus suurem osa majandusest(sh põllumajandus) täielikult spekulantide kätte, kes teiste tehtud tööst hiiglaslikke kasumeid lõikasid töösse ise midagi panustamata. Kohalikud tootjad aga ägasid/ägavad raske koorma all, sest võõrmaised tootjad surusid/suruvad kohalikud enese koduturult välja.

Kuna riik oma inimeste töökohtade säilitamiseks midagi ei teinud hakkasid paljud kohalikud tootjad pankrotistuma, koos sellega tuli ka töökohtade kadu, mis maapiirkondades eriti raskelt tunda andis.

Rahvavaimu hävitamine

Nö uue ja vaba inimese loomine tähendas sidemete nõrgenemise kõrval ja varade ümberjagamise(massilise erastamise) kõrval ka internatsionaalide võimalust asuda oma ideede tarbeks eestluse ja selle olemuse alavääristamisele. Mainemeedia tegeleb pidevalt eestluse kui ka rahvusliku uhkuse tõrjega ning katsega läbi süstemaatilise mõjutustöö tekitada sümpaatiat multikulturisliku ja prosemiitliku ebardi kasuks. Olgu näideteks siis Sami Lotila suguste propageerimine, mitteeestlastest kurjategijate portrerteerimine eestlastena või igasugu “erinevus rikastab” projektide promomine.

Ainus, mis veel täieliku individualismi teel seisab on sõjavägi, kus individualism tähendaks hukku ja seeläbi jätkub rahvaühtsuse aus hoid. Sõjaväe kaotamisest huvitatud täieliku individuaalühiskonna ehk omakasu ihalejad, kes lähtuvad idee järgi “aga, mida mina sellest saan“, on asunud aktiivselt riigikaitseorganit ründama. Kuid sõdur on oma väärtust korduvalt tõestanud, lükates need hoiakud tagasi.

Veel majandusest

Peale riigi rolli liigjärsku ja jõulist kaotamist majandusest ning varade ümberjagamist/müüki tekkis olukord, kus mitmed varem toiminud tootmisüksused likvideeriti, sest nad ei suutnud konkureerida suure kapitali jõudu omavate välismaiste ettevõtetega või siis viidi nende tootmine välismaale üle. Tekkinud töötutehulk aga riigilt erilist abi – ümberõpe, toetus – ei saanud ega saa. Riik ütles, et majandust reguleerib erasektor ja tema roll pole majanduselu parandaja vaid pelgalt reguleerija oma.

Kodanik tundis ja mõistagi tunneb tänaseni, et ta on jäetud üksi ega pole riigile oluline. Töötuks jäänu on kaodanud koos töökohaga sisuliselt igasuguse seose ja osaluse riigieluga. Need inimesed vegeteerivad kadunud inimestena ringi, riigi poolt hüljatuna ja poliitvaledesse uppununa.

Eriti hullus olukorras on noored, kelle töötuseprotsent on halvimail hetkedel ligi 40% lähedal kõikunud. Suurt osa neist jätab riik ja tema eksistents täiesti külmaks ja see pole ka ime. See on aga ohtlik rahvuse püsimise mõttes ja ka kultuuri säilimise kohapealt.

Kui Eesti suguses riigis on töötuid 20 000 inimest on viga inimestes, kui 130 000, nagu nt 2010. aasta esimene kvartalis, on viga süsteemis.

Liberalism pole oma dogmade tõttu võimeline lahendama kolossaalseid majanduslikke probeeme, kui need peaksid esinema.  Järgneb!