Iidne Sumer ja Eesti
SUMER JA EESTI
Väga palju ühiseid sõnu ja terveid lauseid on meil ühiseid sumeri keelega. Näiteks üks väga ilmekas lause kuningas Dareios I(oli Pärsia kuningas alates aastast 521 ekr kuni surma aastani ???) lossi varemetest Dr. Arnold Toynbee poolt leitud kivist uksekäepidemelt: “Daaravahusa majaukse kaasa käina kärata.”
Pealegi on seal tegu kolmes keeles kirjutatud ühe ja sellesama väljendiga. Lausest saab iga eestlane aru, siin ei teki üldse kahtlust. Sumerist on ka pärit enam kui 7000. aasta vanune sõna õlu, ehk õlut (saare murdes), mis sumeris esines sõnana “ulut-in” ja osseedi keeles “õlut-on”.
Samas esineb sõna koda enam kui kolmekümnes keeles, kaasaarvatud gooti, rootsi, vene, liivi, soome, pärsia, osseedi, mongoli, semiidi ja hamiidi keeled. Sidemeid Sumeri ja teiste tema hilisemate sugulaskultuuridega näitab meie puhul kasvõi Kaarma dolomiidist kiilkirjaga kivi, mida antud hetkel uurivad Oxfordi Wolfsoni Kolledzi teadurid.
*AESTIDE MAA ESTONIA
Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest.
Rooma konsul Tacitus (55-118 A.D.) kirjutab oma “Germanias” (aastal 97, A.D.) järgmist:
“Kui me pöörame Sueebide mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (svaabid, svealased -vana-rootsi hõim – E.K.), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.
Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske, mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt – glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad.”
Teadupoolest on ühed parimad merevaigu leiu kohad Kuramaa ja Leedu ranniku aladel, mida omal ajal asustasid Liivlased.
*LIIVLASED ASUSTASID MUHU SAARE JA LÄÄNE- NING PÕHJA EESTI
Legend kõneleb, et osa liivlasi asustas Muhu saare ja neist said muhulased. Üks tõendeid selle kohta on Muhu Muuseumis säilinud kirjalik suulise pärimuse ülestähendus, mille põhjal muhulased on pärit Liivimaalt ja rännanud välja Kokona maaninalt, Väina jõe suudmest, kus asus Muhu linnus. Liivlased maabusid Pädaste küla kohal – Muhu saare asemel oli siis hulk saari. Liivlased rajasid uuele kodumaale Muhu linnuse.
Kui see tõele vastab, siis peaks sellele vastavaid arheoloogilisi leide linnuses leiduma, kui ainult keegi vaevuks kaevama. Räägitakse ka, et tegelikult olid nii kuralased või kurelased ja saarlased üks rahvas .
Samas räägivad liivlased, et kurelased olid liivi hõim. Kui vaadata vana liivi keelt, siis on see küllaltki sarnane vanale saare murrakule – tänapäeval ja ka Oskar Looritsa ajal oli liivi keeles juba suur läti keele mõju. Samas on läti keeles palju liivi-eesti laene.
Seda näitavad samuti kaheteistkümnenda sajandi kohanimed praeguse Liepaja (tolleaegse Liiva, hiljem Lindale) ümbruses, mis korduvad suures osas isegi Lindanise (Tallinna) ümbruses. Need sarnasused on ära toodud ristiusustajate poolt tehtud kaartidel, mida Saks oma raamatutes käsitleb. Samuti on näha, et Põhja-Eesti kohanimed on läinud koos inimestega Edela- ja Lõuna-Soome.
Kui liivlased rääkisid eesti keelt veel aastal 200 A.D., siis olid liivlased ka eestlased ja eestlased liivlased, nõnda kui Karja ja Kihelkonna alade inimesed olid mõlemad eestlased. Liivimaalt avastatud Saarnate muinasasulapaigast leitud esemete järgi on sealsete asukate põhjal kindlasti tegemist Magdaleena kultuuri kandjatega.
Kasutatud kirjandus:
E.V. Saks, “Aestii – muistse Euroopa tsivilisatsiooni analüüs”
E.V. Saks, “Esto-Europa”
E.V. Saks, “Estonian Vikings”
E.V. Saks, “Liber Census Daniae kommentaarid”.
Lugedes “Iidne Sumer ja Eesti”, meenub mulle varasemalt loetud lugu sellest, kuidas jaapani keeleski olevat mitmed sõnatüved eesti keelega ühised. Kahjuks ei suuda praegu meenutada allikat.
Jaapani keelega on sarnasust ugri keeltel küll. Jaapanis elas iidsetel aegadel muide hoopiski ka teine rahvusgrupp, kelle kultuurist vähe teada aga võimalik, et seal oli sidemeid soome-ugri rahvastega, kes omal ajal asustasid suurt osa Venemaast. Jaapanlased ise arenenud kahest kunagi seal elanud rahvusgrupist.
Jaapani aladel, peamiselt põhjapoolsetel saartel, elas selline rahvas nagu “ainud” (nime osas võin eksida). Ainud olid valgenahalised ega polnud sugugi kollastele mongoliididele sarnased.
Japsid seevastu olid kissis silmadega ja kollased nagu sidrunid.
Aga nagu ikka, madalamal tasemel rahvad/rassid on suurema sigivusega ja agressiivsemad, vallutasid nad (praegused japsid) ainude alad täielikult.
Totaalse genotsiidi käigus vägistati, röövit ja hävitati ainude kõrgkultuur täielikult.
Vaatamata meeletule hävitustööle kandus ainude kõrgkultuur tugevasti lahjendatud kujul japside kultuurile üle. Kaasaarvatud ka ainude valge nahavärvus, sellest siis ongi japside näol tegemist nö valgenahaliste mongoliididega.
Japsid omandasid iidsete ainude nii sõja- ja võitluskunsti kui ka kõik muu kultuuri mida tollel ajal japsidest barbarite võimekus võimaldas mõista.
Näiteks nii kirjandus, luule, teerituaalid jne. omistatakse tänapäeval ekslikult jaapanlastele ning peetakse jaapanipäraseks on tegelikult hoopis pärit ainudelt.
Kui mõni aasta tagasi uuriti ja võrreldi ugri-mugrilaste verekoode jaapanlaste omaga siis üllatusena selgus, et soomlaste ja japside verekoodid on suurel osal sarnased.
Vere koodi sarnasus ei tulene millestki muust kui ainudelt mis japside verre oma jälje on jätnud.
Sommid on selles osas üks unikaalsemaid rahvaid maailmas ke on suutnud säilitada suurema sarnasuse meie esivanematega. Seda juba lihtsalt sellel põhjusel, et rootslased ei kasutanud nii agaralt seda va esimese öö õigust kui seda tegid preislased/sakslased Eestis.