Rahvusvaheline Majandusuuringute Keskuse juht Douglas McWilliams hoiatab üha tõenäolisemat tsenaariumit – euro hukku.
“See on peaaegu paratamatu, et euro laguneb lõplikult. Kui kaua see aega võtab? Võimalik, et lähema 5-10 aasta jooksul.”
Euro päästmiseks tuleb aga maksta kokku sadu miljardeid, mille juhtumine on küsitav ning euro pääsemine on võimalik juhul, kui hiigelvõlgadega riigid tsoonist kas Read more…
Süsteem on olnud kaval: üliolulised seadusaktid, mis mõjutvad tugevalt kogu riiki, on esitletud rahvamassile kui pisikesi ja üldplaanis väheolulisi. Olgu selleks siis Lissaboni lepe, mille olemusest saadi teada alles peale selle ratifitseerimist parlamendis, või kohtuid puudutav seadusemuudatus, mis suurendab poliitkartelli võimalusi suruda läbi endale meeldivaid otsuseid.
Pole enam haruldus, et peale läbisurutud reforme saab isiku süüdi mõista ka siis, kui tõendid pelgalt oletuslikud ehk kaudsed. Seda siis, kui sellel on taga piisav poliitiline tahe. Read more…
Unustage ära 10 miljardit ja unustage 20 miljardit, mille võime olla sunnitud oma majandusedu hinnaga tänu eliidiprojektile välja maksma, sest järgmine löök tuleb selline, mis isegi sajad tuhanded Eesti loomise ja edu nimel surnud hauas nõutusest ringi pöörama võib panna – Hispaania. Read more…
Ära lase taas liberaalpopulismil oma aju mürgitada ja endaga mängida.
Kui mõni aeg tagasi kõneles Arengufondi nõukogu juht Raivo Vare riigikogule meetmetest, mis hädavajalikud töötusega võitluseks, siis kuulas teda peaaegu tühi saal. Isegi muidu agarat opositsiooni esindas vahest 4 liiget. See näitab selgelt, et võimuparteide prioriteet pole töötusega ega vaesuse kasvuga võitlus.
Samal ajal kinnitavad liberaalpopulistid järjekindalt iga kord, kui agaralt nemad võitlevad kasvanud vaesusega. Ka buumiaasta andmete kasutamine oma töö kinnituseks pole neil häbiasi, kui meenutada H.Pevkuri 2008.aasta andmete kasutust 2010. aastal Haigekassat puudutavatele küsimustele vastates(allikas: Õhtuleht).
Hiljutised saginad parlamendiparteides näitavad, et liberaalpopulistid tegelevad juba valimismistumisega järgmise aasta valimisteks. See tähendab neilt peagi saabuvaid kauneid lubadusi, mille najal sõita. Juba EP valimistel kõlasid laused nagu” Tööd Eestile” jms, kuid ühtegi tegevuskava selliste ilusate soovide ellu viimiseks tehtud neil pole.
Praegu sisuliselt puudub parlamendis partei, mis seaks rahva ühtsuse ja heaolu kõrgemale suurkorporatsioonide tahtest. Küll aga on selline partei olemas ja võimalus inimestel ta sinna viia.
Ajal on kombeks ringiratast käija ja taas end korrata, sest kunagi pole tahetud piisavalt kehtestada kestvat süsteemi. Eesti on taas jõudnud liberaalsesse faasi.
Oma sisult pole liberalism muud, kui eelkäinud markstlikku klassivõitluse pehmendatud variant. Liberalism väitis end olevat indiviidi vabastaja. Tegelikkuses on aga selline süsteem riigis läbikukkunud. Oma võimu kasutades on näidanud “rahva esindajad” end kui korporatiivtulnukate(välismaa suurfirmad, ärimehed) tööriistana, müües maha mitmeid riigi jaoks üliolulisi objekte nagu näiteks Eesti Telekom. Selline individualism ja terviklikkust halvav süsteem ei saa pikalt eksisteerida, mida on ka täna näha. Individualistlike praktikate õigustamine on valitsevad populistid pannud võõranduma rahvast. Nende jaoks on muutunud rahva osad spekulatsiooni objektideks, laenuvõtmise õigustamine on asendunud nüüd õngeläinute karistamisega ja oma inimeste massilist väljarännet käsitletakse kui ebaolulist sündmust. Selline süsteem on ettemääratud hukule, kuid sellegi poolest ei näe me parlamendist sellist jõudu, kes lähtuks tervikikkusest, koostööst ega rahvaühtsusest. Täna pakuvad seda ainult rahvuslikud jõud.
Aastate jooksul oleme näinud mitmeid rahvuslikke organisatsioone, milledel kõigil üks sündroom – killustatus. See peab muutuma! Pidevad kemplemisest on tootnud vastasseisu omade vahel ja kelle kasuks?
Eesti Ekspress kirjutas: “ Kapo lõpetab uurimise 2008. aasta lõpus kedagi kohtu alla andmata. Tartu rahvuslik rakuke on liikmete omavaheliste tülide ja riikliku surve tõttu lagunenud, mis oligi võimude eesmärk.”
Klikka suuremaks!
Edaspidi tuleb lähtuda koostööst toomaks riiki uut tahtejõudu. Kõiki koostööst keeldujaid tuleb ka vastavalt jahedalt kohelda. Saadan vast hiljemalt Märtsis laiali omapoolsed ettepanekud. Seniks aga valmistuge võitluseks!
On olemas kaks varianti: elusa ja surnu oma. Meie ülesanne on valida elusa oma.
Tuleviku määravad need, kellel on suurim tahe!
Neli kuud tagasi avas Prantsuse valitsus suure diskussiooni rahvusliku identiteedi teemal.
Diskussioon muutus peatselt intelektuaalide karmide sõnavõttude kohaks, kus asuti peamiselt põrmustama multikulturistlike immigratsiooni õigustavaid dogmasid, mis Prantsusmaal põhinevad tihti ka lausvaledel ja andmetega manipuleerimises. Olukord muutus niivõrd praeguse olukorra kriitiliseks, et peaminister François Fillon peatas debati tuues põhjenduseks, et küsib komiteelt eksperthinnangu. Lumepall on aga veerema lükatud, sest pärast seda on asutud korraldama üle kogu maa 350 avalikku nö kuulamist antud teemal.
Tasuks enne massiimmigratsiooni õigustamist ka mõelda. Immigratsioon peab olema kontrolli all ja vajalikkusest lähtuvate kriteeriumite järgi määratletud mitte kellegi isikliku humanismi arusaama järgi.
Kasutatud allikas: Globe and Mail (Toronto), 9. Feebruar 2010.
Juba mitmeid aastaid on rahvuslikud jõud Saksamaal korraldanud mälestusürituse neile, keda ametlik ja poliitkorrektsete mälu mäletada ei taha. Nendeks inimesed, kes hukkusid tsiviilelanike vastu suunatud pommitussaagades.
Koolides praktiliselt puutumatu teema on siiski üha rohkematele korda minemas ja ka tänavu korraldatakse mälestusüritus, et juhtida tähelepanu ka liitlaste sõjakuritegudele ja ametlikust käsitlusest kõrvalejäänud ohvritele, mille osaks paljud rahvad jäid. Neist üks kohutvamaid sündmusi ongi just Dresdenis toimunu.
Eelmisel aastal osales üritusel üle 6000 inimese.
Aitab poliitkorrektsest ajaloost!
Riigikogu ja valitsus, kes eirab rahva vajadusi ja seab ennast kõrgemale rahvast, ongi ebademokraatlik ja diktaatorlik. Hirmutamine, kas tahate diktatuuri, kõlab väga diktaatorlikult.
Tegelikkuse eitamine on probleemide eest põgenemine. Praegune tegelikkus on üle 100 000 töötu, üle 500 000 inimese, kes on materiaalsetes raskustes, ebastabiilne maksukeskkond, ebakindlus tuleviku ees nii tööandjatel kui töövõtjatel, elanikkonna suur laenukoormus, halb läbisaamine naabritega, usaldamatus riigikogu ja valitsuse vastu.
Üle ühe kolmandiku kogu rahvastikust ehk iga kolmas eestimaalane on raskustes ja ennustatakse selle arvu kasvu. Konstateeritakse ainult fakti. Praegused meetmed tööturu elavdamiseks pole Read more…
Igal aastal saadetakse miljoneid kroone erinevatesse riikidesse selleks, et tõestada Eesti humaansust, aitamaks neid, kes seda ametlike väidete järgi vajavad või isegi selleks, et päästa maailma kliima soojenemise eest. Viimasena mainitud asja jaoks, mille kohta tõendid näitavad hoopis vastupidist, lubas Ansip meedia vahendusel vajadusel eraldada kuni 30 miljonit.
Aga kelle kätte jõuavad maksumaksja raha eest soetatud abid? Nii mõnedki miljonid on jagatud üsnagi ebakindlaid viise pidi, mis eriti Afganistanis välja paistab ning, millega seonduva kohta ETV saade “Välisilm” 2009.aastal isegi dokumentaali näitas.
Samal ajal on aga meil siin omas Eestis kümneid tuhandeid lapsi, kes kannatavad puuduse käes, sest nende vanemad tulevad vaevu omadega toime – nende palgad on kokku kuivanud või kadunud sootuks. Riik ei suutnud(pigem ei tahtnud) leida vajalikku raha, mille suurus jäi alla 10 miljoni krooni, selleks, et jätta tööle päästeametnikud. Seda nimekirja saaks pikalt jätkata.
Kui vaja aga maailmale oma suurt abivalmidust tõestada siis pole miljonite eraldamine valitsusele aga mingi probleem. Muide viimane Eesti abisaadetis sattus suhteliselt suure tõenäosusega nende kätte:
Seda väitis muide CNN oma uudisloos, mis USA jt riikide abisaadetiste saatust käsitles.
Töötukassa analüüsiosakonna analüütiku Anne Lauringsoni sõnul on 2009. aasta jaanuarist augustini töötu seisundeid lõpetatud kokku 38 444 korral. Neist 18 338 sisenes hõivesse – 397 hakkas ettevõtjaks ja 17 941 teatas, et on leidnud töö. Mõned meedia väljaanded trükkisid justkui riigiametniku papagiod, et ühed on leidnud omale töö ja teised hakanud ettevõtjaks aga, kuidas on reaalne seis?
Statistiliste näitajate järgi ei ole selles ELi osariigis aga töökohti märkimisväärselt juurde tekkinud, et pakkuda sellisel hulgal inimestele tööd.
Mitmed majandusanalüütikud, sh Swedbanki analüütik Maris Lauri on andnud mõista, et Read more…
Praegu, kui majandust ähvardab kollaps vaevleb Reformierakond lolluste küüsis. Liberaalne majandusse mittesekkumine meid kriisist välja ei too!
Vaja kiiret tegutsemist. Pilt: Postimees
Eesti on tänu riigi mittesekkumisele üks kiireima majanduslangusega riike maailmas ning meie majanduselu on olukorras, kus ta ei suuda ennast ise enam jalule tõsta.
“Nii nagu varem, toovad majanduse kriisist ka nüüd välja ettevõtjad, nutikad ja töökad inimesed, mitte valitsused oma planeerimiste, piiramiste ja kontrolliga. Kui pole toimivat turumajandust, pole ka toimivat demokraatiat,” ütles Ojuland Delfile.
Selles aga Ojuland eksib, sest majanduse on jalule aidanud just riigi otustav sekkumine. 1930datel tõid just riiklikud tellimused turgudele taas raha ja aktiivsust, mis lõi aluse majanduskasvule.
„Kriisidest on alati tuldud välja sellega, et elavdatakse turgu. Eestis on tema sõnul praegu palkade kärpimisega ja negatiivse lisaeelarvega turg peatunud. Saamata jäävad maksud ja raha ei liigu, “vahendas Majandusprofessor Olev Raju sõnu Kuku raadio.
Värsked kommentaarid