Kunstist
Tänapäeval kiputakse nimetama kunstiks mistahes kriipseldust. Kunstnikud on tänu sellele muutunud tavainimese silmis mingiks veidrikuks, kes elab omas kiiksuga maailmas. See on omane modernismile, kus otsitakse pidevlt midagi ebatraditsioonilist ja tihti võtab sedalaadi “kunst” perversuste kujutamise vormi. Aga mitte alati pole see nii olnud. Mitte alati pole igat ajupeeretust kunstiks tituleeritud.
Üks suurepärane arhidektuuriliste suursaavutuste periood sai alguse Albert Speeri loominguga 1930-datel aastatel.
Peale segadusaegu sai 1930-datel hoogu parima aaria(õilsate – sanskriti) kunsti taasloomine ja selle ületamine. Speer oli arhidekt, kes lõi ühed kolmekümnendtate kuulsaimad projektid, nagu näiteks Berliini Olümpiastaadium, Zeppelini plats jpt imelised tööd. Aga tema kõige silmapaistvamad tööd(plaanid paraku reaalsuseks ei saanud. Kuulsaim töö on kindlasti Berliini superdome, mis pidi oma suuruselt ja olemuselt ületama kõiki teisi hooneid.
Tasub lõpuni vaadata.
Speeri tööd oli arhidektuurilised tippsaavutused, mida oleks rumal kunsti alla mitte liigitada. Aga mitte ainult Speer polnud tollase aja pärl, vaid oli ka teisi. Kadunud hiigelaegade ausse tõus ja soov seda korrata oli üldlevinud. Jääb vaid loota, et peagi kukub praegune modernistlik võim ja ausse tõusevad kadunud väärtused. Selleks tuleb rahvale anda suurim visioon, mida ta eales kohanud.
Albert Speer oli ka sõjandusminister, kelle valitsusaja üheks suursaavutuseks oli tööstuse efektiivsemaks muutumine.













Alates Vabariigi taaskehtestamisest kui meie majandus lagunes koost ja tuli asendada ,,uue, õilsa ja eduka’’ kapitalismiga on meie rahvas olnud tunnistajaks, kuidas paberikontsernid nende vaesumisest kasumeid lõikavad. Siinkohal on kõige suuremad kasumilõikajad ja rahvaorjastajad on need, kes tootmiselt tuleva kapitali teenimiseks pole sekunditki nö labidat käes hoidnud. Miks on see nii?














Värsked kommentaarid