Laaneotsale tehti ametlik lamatis selgeks?

Foto: ERR
Kui Pärnus peetud Vabariigi aastapäeval rõhutas kindralleitnant Ants Laaneots, et eelkõige saame ja peame lootma jääma iseendale mitte niivõrd NATOle, siis tänavune kõne oleks tulnud nagu kohalike eurobürokraatide suust, kellede arusaamade järgi tuleb NATO vajadusel koheselt Eesti eest oma sõdureid surma saatma. Viimast küll ei toeta fakt, et NATO suurriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia olid Balti kollektiivkaitselepingu praeguse versiooni vastu, sest ei soovitavat ärritada Venemaad.
Meie riigi poliitiline ja diplomaatiline ladvik koosneb suuresti 1990-datel Euroopas koolituse saanuist ehk said “haritud” ajal, kui kuulutati avalikult meedias, et uusi sõdu enam ei tule ega Venemaa enam ealeski ohtlik pole.
Pidev NATO kummardamine viitab pigem asjaolule, et välisriikide suunitlustel tegutsevad poliitikud otsivad õigustust tõrjumaks küsimusi miks saadetakse igal aastal sadu miljoneid kroone meie riigikaitse seisukohalt kasututele välismissioonidele.
“Muidugi on endiselt ka neid, kes jätkavad oma tegevust välisriikidest tulenevate juhtnööride järgi,”
Eriteenistuse üks loojatest K. Klandorf.






Kui 1990datel pidas 91% eestimaalastest eneeseteostamisel oluliseks lapse olemasolu siis nüüd on liberaliseerimise ja individualismi tulemusena sama protsent 54%.
Just sellisele küsimusele proovib leida vastuse minu koostatud uus kirjatükk, mille leiate kõrval asuvast 

















Värsked kommentaarid