Thilo Sarrazini “Saksamaa hävitab end”

NB! Vajab veel mõningast iluravi.

ÜLEVAADE

EESSÕNA

Euroopa on ajaloo ristteel, kus tuleb teha õiged valikud. Üleindustrialiseerimine, pereväärtustest taganemine, sotsiaalne ebakindlus ja materialism on toonud demograafilised näitajad, mis kõnelevad tumedamast tulevikust, kui on seda tänane. Näitajad on tõstatanud küsimuse majanduse ja elatustaseme jätkusuutlikusest. Saksamaal, kus sünnib 1,34 last naise kohta, tõstetakse pensioni-iga 67-eluaastani, sest vastasel korral tekiks raskusi sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikuse tagamisega.

Selle asemel, et aga probleemi süveneda on majandusoptimistid pakkunud lahenduseks võõramaalastega lünkade täitmise ja nende integreerimise. Kogu tänane haridussüsteem on üles ehitatud suhtumisele, et kõik on võrdsed, valmis vabalt lahkujaid asendama ja tooma leevendust sotsiaalsüsteemile.  Geneetiliste ja intelligentsusnäitajate eiramine on aga toonud hoopis vastupidise tulemuse – rahvaarv on küll kasvanud aga leevendust pole olnud.  Surve sotsiaalsüsteemile on hoopis kasvamas ja majanduslikud väljavaated küsimärgi all.

Nüüd on proovile pandud ka põliselanikonna kultuuri- ja keeleruum. Selle ilmselge probleemi avalik arutelu on aga siiani olnud tõeline tabuteema. Seda hetkeni, kuni endine Berliini finntsminister ja Bundespanki juhatuseliige Thilo Sarrazin tõi lagedale oma bestselleriks kujunenud raamatu “Saksamaa hävitab end.”

Selle julge ja detailse vaatega modernsele heaoluriigile võtab Sarrazin vaatluse alla sotsiaalsete ja bioloogiliste faktorite omavahelised suhted ja kirjutab ka intelligentsuse pärimuslikest faktoritest.

Bioloogilise reaalsuse ignoreerimine tähendab sotsiaalset ja majanduslikku katastroofi

Friedrich von Hajeki kohaselt tähendab “sotsiaalne” tänases poliitilises elus väljajagamise lubamist, eriti igasugu vähemustele või nõrgematele. Parteid saavad seda rohkm hääli, mida rohkem nad välja lubavad. See tekitab aga järk-järgulise allakäigu ja just see on teema, mille käsitlemist võib Thilo Sarrazini raamatus kohata kõrvutatuna kindlate statistiliste andmete ja ratsionaalsete argumentidega mõtlema panevatest vähemustest.

Sarrazin võtab julgelt ette võimulolijate maailmavaatelised alustalad. Senised võimuparteid on käitunud raamatu  ilmumise järgselt nagu kanakari, mis nähes kotkast kisendama asub. Need hakkasid raamatule hinnangut andma juba enne selle ilmumist ja läbilugemist.
Raamatus on aga kindlad allikad, arvukad hoolikalt ettevalmistatud tabelid ja graafikud nagu oleks seda teinud mõni õppejõud, kelleks Sarrazin ka olnud on.

Ülevaates kirjutab Sarrazin: “Majanduslikust vaatenurgast on Saksamaa täna kuldse ajastu viimases faasis, mis nüüd jõudmas lõpule. Viimase 20-aasta jooksul pole tööliste reaalsissetulek kasvanud ning järgneva 10-aasta jooksul hakkab see langema osana pikaaja trendist.”

Esimene peatükk nimega “Riik ja ühiskond,” on muljetavaldav 12-leheküljeline ajalooline ülevaade Vanast-Egiptusest tänapäevani. Siin ta märgib: “Iga uuring kinnitab, et mida haritum, intelligentsem populatsioon, seda edukam majandus, ühiskond ja valitsus. Edukate riikide edetabelis on Saksamaa alati tipu lähedal püsinud.”

Teine peatükk nimega “Vaade tulevikule,” tegeleb tööjõu produktiivsuse ja majandusliku esinemisega üldiselt. “Kui produktiivsete inimeste arv märgatavalt kahaneb, suudetakse majanduskasvu säilitada vaid suurema tööjõu produktiivsusega tunni kohta.” Saksamaal aga, on see langenud märgatavalt.
Kolmas peatükk nimega “Allakäigu märgid,” on karaktiseeritud fraasiga Hamletilt: “Midagi on Taani riigis mäda.” Ta kirjutab: “Isegi, kui me oleme edukad ja jääme selleks, muutub olukord ikkagi raskemaks, sest teised saavad paremaks ja, mis peamine, arvukamaks.”

Selles peatükis käsitleb Sarrazin numbreid ülikoolide lõpetajate kohta matemaatika, arvutiteaduse, tehnoloogia ja loodusteaduste valdkonnas, mille kohta ta kirjutab: “Alad, mis juhivad tehnoloogilist protsessi ja, mis on otsustavad tehnoloogilise innovatsiooni suuna ja ulatuse määramisel.”
Neis alades on edukate lõpetajate arv langenud, eriti inseneride hulgas ja seda nii absoluutarvudes kui ka relatiivsetes(nt protsentuaalsetes) võrreldes näiteks Hiinaga. Selle peatüki 50-leheküljel laotab Sarrazin laiali raamatu võtmeargumendid, milleks ilma fakti- või loogikavigadeta häälekad andmed immigratsiooni trendide, intelligentsusnäitajate, õpitulemuste, PISA testipunktide, sotsiaalse klassi, vaesuse ja erinevate sotsiaalgruppide sündivusnäitajate omavahelistest suhetest.
Neljandas peatükis “Vaesus ja ebavõrdsus” kirjutab ta: “Võtmeprobleem pole mitte materiaalne vaesus, vaid pigem intellektuaalne ja moraalne vaesus.” Just viimase osa vaesusvorm, on vaesus, mis ei lase välja tulla esimesest osast. Selles peatükis näitab endine Berliini linna rahandusminister oma teadmiseid ja arusaamasid reaalsusest sotsiaalse heaolu jaotumisel.
Viies peatükk “Tööjõud ja poliitika,” on veel üks hästi informeeriv ülevaade, mida ükski mõistlik inimene vääriti mõista ei suuda.

Kuuendas peatükis “Haridus ja õiglus” kirjutab ta: “Paljud tänapäeva majandusoptimistid on lihtsalt võimetud arvestama sünnipäraste erinevuste tingimustega/omapäradega. Selle asemel soovivad nad võrdsustavat haridussüsteemi, mis ideelisel tasandil toodab võrdseid tulemusnäitajaid. Sellise haridussüsteemi loojad peaksid aga teadma, et soodustades igalt lapselt parima väljapanekut tekib vältimatult mitte võrdus, vaid veelgi selgem ebavõrdsuse ilmsikstulek. “Mida paremad on saavutusvõimalused, seda rohkem geneetiline reaalsus end kehtestab.”

Selles peatükis käsitleb ta PISA hinnangutestide tulemuste ja IQ testitulemuste tihedat omavahelist kooskõla, mille korrelatsiooni paikapidavust on muuhulgas kinnitanud Siegfried Lehr, Heiner Rindermann jt.

Kui Sarrazin oli Berliini finantsminister, keeldus ta lisaraha andmisest haridusele. Seda tehes tõi ta välja, et Berliin( nagu ka Hamburg, Bremen jt) kulutasid juba enim õpilase kohta ja omasid parimat õpilane-õpetaja suhet, aga sellest hoolimata omavad madalaimaid PISA näitajaid riigis.

Kasutades erinevaid haridusalaseid materjale sh oma õpetajast naise kooliõpikute kollektsiooni näitab ta, kuidas nõutud tase lugemisoskusele ja matemaatika tundmisele on viimastel aastakümnetel langenud. Neid on langetatud, sest õpilaste õpisuutlikuse keskmine tase on langenud ja, et tagada eelkirjeldatud ideeline võrdsus. See muudab aga veelgi raskemaks tööstusel leida kvalifitseerituid. Aga see läheb veelgi hullemks.

Viimastel aastatel on intelligentsust käsitlevad tekstid ülikoolides muutunud üha simplitseeritumaks ja pealiskaudseks. Igaüks, kes tahab saada professoriks psühholoogia, geneetika ja sotsioloogia alal, ei tohi selliseid seisukohti võtta, nagu Sarrazin seda teeb isegi, kui tema kalkulatsioonid põhinevad tõestel faktidel. Ja igaüks, kes analüüsib asju sama sügavuti nagu Sarrazin ja jõuab samale järeldusele, saavutab oma karjääri kiire lõpetamise jõustruktuuride poolt. Igaüks, kes julgeb minna poliitkorrektsetele sunddogmadele vastu, peab olema vähemalt pensioniealine, et mitte karta oma karjääri pärast.

Asi, mis Sarrazinil oma presentatsioonis just väga hästi ei õnnestunud, on molekulaargeneetiliste tõendite esitamine päritavate annete kohta. Aga see on mõistetav. Aastakümneid on molekulaargeneetilised uuringud tõestanud järjekindlalt koos Mendeliani päritavusseadustega, tihedat IQ korrelatsiooni samasse perekonnagruppi kuuluvate inimeste vahel. Samas pole seda ühiskonnas tunnustatud. Maailmas on 200 uuringut skisofreeniast iga geneetilise intelligentsuse uuringu kohta.
Suurt pingutust tehakse ja raha kulutatakse selleks, et leida veresugulasi kaugetest maailmanurkadest aga ei viida läbi ega lasta finantseerida analoogseid geneetilisi uuringuid perekonnagruppidele siin samas, kus suur porportsioon andekaid inimesi/andekate inimeste populatsioon.

Võime ainult loota, et viimaste aastate avastusi geneetika ja IQ seoste kohta hakatakse ühiskonnas laialdaselt tunnustama. Võttes arvesse Hiinas toimuvat, siis seal on geneetika ja IQ seoste uurimine suuremat huvi pakkumas.

Seitsmendas peatükis “Immigratsioon j integratsioon”, Sarrazin kasutab siin andmeid viimatiste IQ uuringute kohta. Teemaks siin on, et suur hulk immigrante, kellel on madal IQ on potensiaalne ajapomm. Ta kirjutab.”Saksamaal on terve armee integratsioonispetsialiste, islamiuurijaid, sotsiolooge, poliitteadlasi, aktiivseid ja naiivseid poliitikuid töötamas intensiivselt, et mängida maha just see tsenaarium ning eirata probleeme.

Leheküljel 287 on midagi, mis ilmselt tsensuuri poolne vaimusünnitus. Seal seisab: “moslem olenemata tema taustast.” Sellega proovitakse justkui Sarrazinit näidata kui inimest, kes määrab usu järgi inimese vaimset taset aga see pole nii. Ta kasutab uusimaid uuringuid erinevate etniliste gruppide kohta Saksamaal.

Kaheksandas peatükis “Demograafia ja rahvastikupoliitika”, rikub Sarrazin kirjutamata poliitkorrektseid reegleid. Ta kirjutab: “Rahvastiku struktuur on nihkumas vähem intelligentsete ja vähem haritud gruppide suunas.” Selline avameelitsemine on olnud sisuliselt keelatud Saksamaal, kuigi keskmised õpitulemuste näitajad pidevalt langemas!
Leheküljel 375 tsiteerib Sarrazin Volkmar Weissi, kes kirjutas: “1970-datel suutis grupp vabalt mõtlevaid indiviide, kes olid tõsiset uurinud kõrgema IQ kandjate ja sündivusnäitajate omavahelisi seoseid, mõjutada sotsiaal- ja hariduspoliitikat DDRis(Ida-Saksamaal). See grupp suutis tuua mitmeid otsuseid, mis tipnesid kvalitatiivse rahvastikupoliitikaga, kuigi seda terminit kunagi ei kasutatud ning ei olnud mingeid avalikke diskussioone sellel teemal.”
Aastal 1996. avaldasid J. Dorbritz ja K. Schwarz ajakirjas Zeitschrift für Bevölkerungs Wissenschaft tabeli, kus näitasid lastetute naiste osakalu, kes töötasid kõrgeid teadmisi nõudvatel tehnilistel aladel, Lääne-Saksamaal ja võrdlesid samu näitajaid Ida-Saksamaal. Läänes oli lastetute osakaal 31% ja idas kõigest 5%! Sarnaselt võeti aluseks ka kõrghriduse omandanud lastetute naiste osakaal mõlemas riigis enne Saksamaa taasühendamist. Lääne-Saksamaal oli lastetute hulk kõrgharitud naiste seas 37% ja Ida-Saksamaal kõigest 8%!
See näitab, et aastatel 1970-90 oli Ida-Saksamaa ainus moderne riik, mis saavutas eduka kvalitatiivse rahvastikupoliitika ning, kus kõrgharitud naine ei muutunud teatavaks sündivusalandaja vormiks.

Üheksandas ja viimases peatükis “Uni ja õudusunenägu”, on kaks võimalikku tulevikutsenaariumi esitletud ja võrreldud.
Siin peatükis on mõned nõrkkohad.

Esimene viga: Sarrazin kirjeldab siin Saksamaa saatust, kui senine moslemimaadest pärit immigratsioonilaine ja nende plahvatuslik iibe kasv jätkub.  Mitmetes islamimaades on aga sündivusnäitajad langenud taastootlikuse piirimaile või isegi alla selle ning seega varasemad prognoosid selle kohta on osutumas valeks. Kõige tõenäolisemalt on uus immigrantide laine tulemas hoopis mustast Aafrikast, mis aga muudab olukorra isegi veel hullemaks, kui see oleks olnud moslemite puhul.
Teine viga: Maailma on tabamas suur ressursi kriis kasvavate aafriklaste ja lõunaaasialaste arvu tõttu ja see on toomas suurt kriisi, mille mõjudega siin raamatus arvestatud pole.

Sarrazinit on kritiseeritud, sest ta mainis, et juutidel on eriline geen. See olevat solvang. Ta ei pea midagi tagasi võtma, sest tal on õigus. Mida ta mõtles ja, mis on teaduslik fakt, oli asjaolu, et juutidel on sarnane nö geenimuster. See teave ei pärine muide ei kusagilt mujalt, kui Israeli teadlastelt.

Kokkuvõttes võib öelda, et vanem härrasmees on kirjutnud suurepärase raamatu, mis purustab kindlate faktidega hulgaliselt poliitkorrektseid dogmasid. Aastakümneid oli ta “bürokraatia tuhkatriinu.” Nüüd on aga näidanud, et suudab sellest palju enamat. See raamat kirjutati Sarrazini poolt suurest murest tingituna.

Võrdsuse utoopia on alati  inimeste bioloogilisi erinevusi(sh intelligentsuse erinevuseid) käsitledes takerdunud sotsiaalsetesse tagajärgedesse. Et seda utoopiat säilitada tuleb utopistidel marginaliseerida kõik katsed tõsta esile teadmised bioloogiliste erinevuste esinemisest.

Vasakpoliitikutele ja teistele valvekoertele tähendab see, et Sarrazin,  Saatan, nn paremäärmuslus, rassism, päritavusseadused ja neid esitlevad võrdsusideed ümberlükkavad teadlased jp on automaatselt sünonüümid. Utoopia eksperimenteerimine ja vastuargumenteerijate vaikimisele sundimine jätkub…

Antud tekstis kasutatud hulgaliselt saksa geeniteadlase V. Weissi hinnanguid Sarrazini kirjutatud suurteosele. V.Weiss on sündinud 1944. aastal Saksamaal, omab doktorikraadi loodusteaduste ja ajaloo aladel.